Apostliku usutunnistuse osana väljendab communio sanctorum ehk pühade osadus sel viisil kõigi Kristusesse ristitute ja armu läbi Kristusega ühendatute kuuluvust ühteainsasse kirikusse. See hõlmab nii elavaid kui surnuid, Jumalaema ja pühakuid, ning ka kõiki usklikke, kes osalevad Kristuse müstilises ihus. Augustinus (354–450) on kõnelenud „pühade osaduskonnast” (ld congregatio societasque sanctorum; „De civitate Dei“, X:6), mis vastab Uue Testamendi tunnistusele usklikest kui „kutsutud pühadest“ (Rm 1:7; 1Kr 1:2). Katoliku kiriku katekismus (1992, art 194) avab mõiste kahekordselt: ühelt poolt tähendab see usklike osadust üksteisega Kristuses, teiselt poolt osasaamist usklike kiriku kätte usaldatud ühisvarast, eeskätt armuandidest, usust ja sakramentidest. Euharistias väljendub pühade osadus kõige täielikumal moel, kuna see ühendab iga uskliku isiklikult Jeesuse Kristusega ja kogu Jumala rahvaga nii nähtavas maailmas kui ka taevas.
