Donatism sai nime Kartaago berberist piiskopi Donatus Suure (surnud u 355) järgi. Kristlaste tagakiusamiste õhustikus tekkinud liikumine oli eriti karm nende kristlaste suhtes, kes läksid riigivõimuga kompromissile. Vaimulikelt nõuti ülimat isiklikku pühadust ja usust taganenutele välistati tagasipöördumine kirikusse. Teoloogiliselt tuginesid donatistid Tertullianuse (155–240) ja Cyprianuse (surnud 258) kirjutistele, nende eklesioloogia tugevaimaks oponendiks kujunes püha Augustinus (354–430). Katoliku kirik tunnistas donatismi valeõpetuseks ja riigivõimu toel likvideeriti viimased donatistide kogudused 6. sajandi alguses.