Dialektilise karskuse korral liigub inimene strateegiliselt absoluutse karskuse vahel "käesolevas hetkes" (kuni õnnestub hoiduda sõltuvuskäitumistest) ja tagasilangusega toimetuleku (kui peaks juhtuma, et inimesel tekib tagasilöök või tagasilangus) vahel. Igal ajahetkel, kui inimene on karske (uimastitest või düsfunktsionaalsest käitumisest), on ta iga keharakuga pühendunud absoluutsele karskusele sõltuvuskäitumisest. Iga liigutuse mõte on liikuda aina edasi elust sõltuvusega, ja lähemale elamist väärt elule ilma sõltuvuskäitumiseta. Igal ajahetkel, kui inimene on tagasi langenud, aktsepteerib ta tagasilangust radikaalselt ning keskendub uuesti "enese püsti ajamisele", ta kasutab kõiki vajalikke oskusi, et taas karskusse tagasi jõuda.