organisatoorselt iseseisev (püsiva relvastuse, varustuse ja isikkoosseisuga, kuid ilma iseseisva garnisonita) kindlusehitis, millel on ehituslikult terviklik põhiosa ja võib olla ehituslikult eraldi osasid. Ehituslikult ja/või maastikuliselt oluliselt enamliigendatud fort hõlmab ka tervet kindlusehitiste kogumit; fordi vastupanuvõime vastase raskerelvade (peamiselt suurtükkide) mõjule ning oma sõjaväe kaitsmine põhineb tugevast ehitusainesest (loodus- või tehiskivimüüritis, (sard)betoon) kindlusehitistel (peamiselt põhiosal), kuid oluline osa on ka kaasnevatel muldkindlustistel; fort on iseseisva kaitsevõimega, kuid on üldiselt nähtud ette tegutsema koos sarnaste fortidega või väiksemate ehitistega (reduut, lünett, patarei vms) ühes kogumis (kindlusvööndis). Fortide või väiksemate kindlustiste omavaheline kaugus kindlusvööndis on vastavalt relvade tulejõu arengule olnud alates umbes 0,75 km (19. sajandi algul) kuni umbes 15 km (20. sajandi keskel); fort on ka suurem ja iseseisev välikindlusehitis
