Prantsuse sõjaväeinsener François Haxo kavandas 1810. aastatel kasemati tüübi, mis on vaheaste kasemati ja blindaaži vahel. Haxo kasemati vastupanuvõime ei põhine ainult võlvitud kivitarindil, vaid ka seda katval paksul pinnasekihil. Ka ei ole see igakülgselt kaitstav, vaid see on goržist lahtine. Haxo kasematt asub mitte kivist põhiehitistes, vaid nende ees olevates muldvallkindlustistes. Selle eelised on odavus, keerukate ventilatsioonisüsteemi puudumine ja sellest hoolimata hea õhuvahetus ning võimalus paremini kasutada otsetuld ründaja tõrjumiseks